14. märts 2009, Eesti Päevaleht, Tiiu Laks

Paabel

Muljet avaldava lavaenergia ja omapärase kõlaga pärimusfusiooni (nii nad ise ütlevad!) ansambel Paabel on valmis saanud esikalbumi „Epöpoa”. Sellest ja muust räägivad torupillimängija Sandra Sillamaa ja laulja Arno Tamm.

Arvestades tänapäeva väga eksperimenteerivaid stiile, siis mis on muusika teie arvates?
Arno: Muusika on ajas organiseeritud helid. See tähendab, et muusikat ei saa kogeda, kulutamata selleks aega. Ja kuna aega on kõigil nii vähe, siis juba muusika kuulamine on pühendumine, milleks paljud mahti ei saa. Kutsun kõiki üles pühendama tund oma elust, et pühitseda muusikat ja selle ajatust koos meiega.
Sandra: Muusika on minu jaoks nagu mingi keel, millest paljud omamoodi aru saavad. Viis inimest saavad sellest aga ühte moodi aru – selle tõttu ongi olemas Paabel. Ühtlasi on kõigil erinev dialekt ja võimalus säilitada enda eripära.

Kust tuleb teie laivide energia?
Arno: Kontserdil tuleb energia teadmisest, et see, miks ma laval olen, on mulle endale selge. Ja kui olen laval bändiga, siis tuleb energia sellest teadmisest, et tean, et te kõik olete laval õige asja pärast. Ja kui ka publik on kohale tulnud heas usus ja valmis energiat jagama, siis hakkavadki juhtuma head asjad.
Sandra: Minu jaoks on tähtsad just need inimesed, kellega lavale koos minna, ja see, millist muusikat mängida. On tähtis, et naudin ise seda, mida teen, ja eesmärgid on selged.

Miks te oma esikplaadi just laivis salvestasite?
Arno: Kuna Paabel on selgelt kontsertbänd, siis tundus laiviplaat ainuõige lahendus. Me tahtsime kinni püüda mingitki osa sellest energiast ja aususest, mis on ainult kontserdil.
Sandra: Igal kontserdil kõlab iga lugu natuke omamoodi ja alati sünnib midagi uut.

Miks on Tõnul nii naljakas trumm (kes on näinud, see teab, kes pole, see kujutagu ette kaste ja trummitaldrikuid)?
Arno: Tõnul on palju lahedaid trumme ja vidinaid ja tal on alati ka teipi ja kokakoolat, aga minu jaoks on tema instrumentaarium naljast kaugel – kuigi ta teeb peaaegu pärast iga kontserti oma „kööki” mingi lisanduse, on iga järgmine pill alati põhjendatud ja leiab Paabli muusikas kohe rakenduse.

Kui piire poleks, siis kui pika kontserdi teeksite? Kuuldavasti jämmite lava taga edasi. Kas lavalolek annab lisaenergiat või tuleb nii suur hoog sisse, et on raske pidama saada?
Arno: Ei tea, kas ikka jämmime pärast kontserti edasi. Tavaliselt on pärast korralikku kontserti selline tunne, nagu oleksin ümber Viljandi järve jooksnud. Kui ikka läbida 12 kilomeetrit üsna järske tõuse ja languseid korralikku tempoga, ei kipu sinna otsa Tartu maratonile tormama. Aga ilma naljata – üks täispikk kontsert võtab nii füüsiliselt kui ka vaimselt täitsa läbi. Pärast õnnestunud kontserti on väga hea olla, aga uuesti küll ei tahaks lavale minna.
Sandra: Pigem käib jämm enne kontserti. Ega kontsert saagi lõputu olla. Kui oled ikka tervenisti kohal ja annad endast kõik, mitte lihtsalt ei lähe kontserti „ära tegema”, siis mängid ennast mingi hetk tühjaks.

Kas te olete laval kunagi midagi ära ka lõhkunud?
Arno: Sihilikult mitte. Kitarrikeel on vist küll juhtunud katkema, kuigi ma ei mäleta, millal viimati kontserdi ajal midagi sellist juhtus. Mina olen mõningaid oma hirme ja komplekse laval põrmustanud.
Sandra: Mina tõmbasin parmupilliga huule veriseks just selle plaadi lindistuskontserdil.

Millest laval olles mõtlete?
Arno: Parimal juhul me laval olles ei mõtlegi. Vahel juhtub nii, et mäletan, et läksin lavale, ja järgmise asjana mäletan, et tulin lavalt maha. Mis vahepeal juhtus, seda ei tea või ei oska kirjeldada. Muusika mõtleb sinu eest. Ja see on üks parimaid asju, mis saab juhtuda.
Sandra: See on, jah, väga hea tunne, kui saab minna lavale lihtsalt muusikat tegema ja kui teised on ka selleks valmis. Ei pea enam mõtlema ja pabistama, mis ma pean nüüd mängima või mis lugu tuleb järgmiseks. Vahepeal, loo sees, mõtled, et kohe-kohe tuleb Erkol see mõnus kitarririff.

Kas te ise peate end folkbändiks või pärimusmuusikabändiks? Kuidas nende žanripiiridega on?
Arno: Žanripiiridega on nii, et enamasti tõmmatakse paksemaid piirjooni ikkagi tagantjärele, ja üks määratlus välistab teise. Miks jagatakse muusikat lahtritesse „süva” ja „pop” või „džäss” ja „rokk”? Miks ei võiks olla hoopis „rõõmus” ja „kurb” või „hall” ja „värviline” või mis iganes… Terminid on kokkuleppelised.
Ise mõtlesime, et meie žanr on folk-fusion ehk eesti keeles pärimusfusioon. Ingliskeelne termin on iseenesest juba võrdlemisi ebamäärane, kui hakata kummagi sõna genealoogiat uurima, kuid kuidagi peab ju nimetama.
Sandra: Me teeme muusikat. Paljud lood põhinevad eesti pärimusmuusikal, osa oleme ise kirjutanud. Kuna oleme nii erineva taustaga, siis seome oma muusikasse just neid elemente, mida igaüks kõige paremini valdab.

Kas lootust andva bändi staatus natuke jube ei ole?
Arno: Ei ole, sest seda lootust (kui seda, mida me anname, niimoodi nimetada) anname me eelkõige iseendale. See, et me saime esimese plaadiga hakkama, sunnib kavandama järgmist suuremat projekti. „Sellega on nüüd ühel pool, mis järgmiseks?”
Sandra: Minu arvates on tähtis, et teeme sellist muusikat, nagu ise tahame ega lase kellelgi teisel dikteerida. Kui see seab meid lootust andva bändi seisusesse, siis las olla. Meie teeme ikka edasi seda, mis meile meeldib.

Mis laen järgmisena plaanis on? Millisest žanrist millise elemendi kasutusele võtate, kust uue voolu ja inspiratsiooni leidnud olete?
Arno: Väga raske öelda. Eks igaühel ole ju oma tegemised ja oma lemmikud ja oma elu, kust inspiratsiooni leida. Nii ei ole, et nüüd lepime kokku, et järgmised lood tulevad vaat sellised. Kui tuleb järgmine loomeperiood, on ühel midagi kogunenud – mõni uus lugu või mingi asi, mida tahaks proovida. Ei tea, tõesti ei tea, see ongi see põnev osa bändi juures.
Sandra: Seda tõesti ei tea ette. Sellepärast teeme ka bändi laagreid mingi aja tagant, et lihtsalt omavahel koos olla ja jagada teistega kogemusi, mida oleme vahepeal saanud. Ega me lugude tegemise juures mõtle, et nüüd võtame selle elemendi sealt ja paneme tollega kokku. Kõik tuleb kuidagi loomulikult.

Sandral ilmus noodiraamat ja seal on Arno loo all kirjas, et ufod tõid talle selle laulu. Kas ufodelt saab tihti inspiratsiooni?
Arno: Ufodest ei olnud seal raamatus päriselt juttu. Ütlesin, et „loo sünniga on seotud maavälised jõud”, mis viitab sellele, et muusika on maailmas justkui juba olemas. Tegelikult on läbi ajaloo kõik võimalikud „muusikad” juba „ära tehtud”, aga seda ainult näiliselt, sest iga muusikalise loominguga tegeleja märkab peagi, et muusikat on lõputult, sest aega oleks justkui lõputult ja iga inimese „loodud” muusika on ainulaadne, sest mitte keegi teine ei ole kirjutanud samasugust lugu samal ajal samal põhjusel. Lõpuks näib, et muusikal on võime ennast taasluua, kasutades inimesi väljendusvahendina.
Sandra: Inspiratsiooni võib saada kõigest. Oleneb, kas ma olen selleks valmis ja mis ma sellega peale hakkan.